Koerad on olnud inimese lahutamatud kaaslased ja truud teenijad aastatuhandeid. Teadlased väidavad, et me oleme nii tihedalt seotud, et oleme lausa teineteise arengut mõjutanud. Koerad on aidanud meil ellu jääda ning on siiani paljudele inimestele asendamatud abilised (näiteks pimedate juhtkoerad, teraapiakoerad, pääaste- ja otsingukoerad või puudega inimeste abikoerad). Koerad on nii populaarsed just seetõttu, et nad on sotsiaalsed olendid nagu meie, inimesedki. Tänapäeva maailm on väga linnastunud ning sellega seoses on koerte esialgne eesmärgipärane töö (näiteks karjatamine, jahi pidamine või valvamine) asendunud lemmiklooma rolliga tavaliste inimeste kodudes. Seda aga, mida on aastasadu sisse aretatud, ei ole võimalik üleöö välja aretada. Liikudes nüüd asja tuumani- meil on ümberringi väga palju koeri, kellel on lisaks muudele vajadustele ka suur liikumisvajadus. Sellist liikumisvajadust on väga raske rahuldada koeraga linnavahel rihma otsas jalutades (kujutage ette lambakoera, kes tundide viisi lambaid karjatab). Kui koer on rihma otsast lahti, siis läbib ta kordades rohkem kilomeetreid, kui rihmas. Sundliikumine (sörk omanikuga või ratta kõrval jooks) ei ole ka tihtipeale lahendus, sest see ei ole paljudele koertele omane liikumisviis. Koer ei saa niimoodi valida tempot või suunda, vahepeal puhata või nuuskida. Igas olendis tekib frustratsioon, kui ta ei saa oma loomulikke vajadusi rahuldada ning maastikul ringi liikumine on koera üks põhivajadustest.
Kui terviserajad on inimestele, siis kus peaksid linnakoerad jalutamas käima (linnades on ju kõik parkmetsad terviseradu täis)? Kas linnatänavatel ja koeraaedikutes, mida on vähe, mis on ilmselgelt liiga väikesed, tihti ülerahvastatud ja vihmase ilmaga täis porimülkaid….rääkimata haigustest, mis nii väikesel territooriumil kulutulena levivad.
Saksamaal ja ka paljudes teistes arenenud riikides on pargid, kus koerad tohivad lahtiselt olla. Ei ole kuulda, et seal koerad inimesi hammustaks- vaevalt nad siis lahtiselt tohiksid olla. Isegi loomaaeda võib seal koeraga minna, kaubanduskeskustest rääkimata…
Meie ühiskonnal on pikk maa sinna minna, sest see tähendab ka vastutustundlikke koeraomanikke, aga ilmselgelt me sinna poole vaikselt liigume. Nii et inimesed, kellel on koerafoobia, võiksid sellega tegeleda, mitte vihaseid artikleid kirjutada.
Ma saan aru, et sportlastel võib olla halbu kogemusi koertega, kes on rünnanud ja see ei olegi normaalne, et inimene laseb lahti koera, kes on ohtlik või ei kuula sõna. Aga ei maksa kõiki koeri ja koeraomanikke ühte patta panna. Koerad on erinevalt inimestest väga etteaimatavad loomad ja mitte ükski koer ei hammusta inimest heast peast. Ainuke hetk, kui sõbralik ja hästi käituv koer võib inimest ootmatult hammustada, on siis, kui ta on haige ja tal on väga valus. Koerad ei saa tihtipeale aru, kust valu tuleb ja nad maandavad ennast esimesse ettejuhtuvasse esemesse. Muul juhul hästi sotsialiseeritud ja kontrolli all olev koer ei hammusta inimest. Suurem tõenäosus on vastu tulevalt inimeselt rusikaga näkku saada, kui sotsiaalselt koeralt hammustada.
Kahjuks meie ühiskonnas leidub ka inimesi, kes ei hooli teistest ja lasevad oma ohtlikel koertel ringi hulkuda või ei korista oma koerte järelt ning rikuvad sellega kogu koeranduse mainet. Korralik koeraomanik ei lase oma koeral teisi inimesi segada (nende lähedale minna). Korralik koeraomanik hoiab oma koeral silma peal ning koristab tema järelt. Korralik koeraomanik ei võta koera toidupoodi kaasa, kui see keelatud on- isegi kui koer kotti mahub ja kindlasti ei anna korralik koeraomanik toidukohas, kus koerad on lubatud, oma koerale restorani nõudest süüa või ei pane teda tooli peale istuma (va juhul, kui koer on oma kotis või ta on restoranilt loa selleks saanud).
Kui te hakkate siinkohal väitma, et korralik koeraomanik ei lasegi oma koera kunagi mitte kusagil rihma otsast lahti, siis sellega ma ei nõustu. Koer peab olema kontrolli all, mitte rihma otsas (va rahvarohketes kohtades, linnatänavatel jne). Rihm võib katki minna või ülepea koeral tulla või siis võib see omaniku näppude vahelt välja lipsata. Kui tihti seda juhtub? Neid kõiki kolme olukorda ja veel mitmeid teisigi olen omal nahal kogenud. Kõikidel eelnevalt kirjeldatud juhtudel ründasid rihma otsas olnud koerad minu koeri. Eelistan iga kell lahtist kontrolli all olevat koera rihmastatud kontrollimatule koerale. Nii kaua, kui meil pole korralikke koeraparke, ei ole mõeldav, et vastutustundlikud inimesed ei lase oma hästi käituvaid koeri kõrvalistes kohtades lahtiselt jooksma.
On ka inimesi, kes väidavad, et koerad peavad kogu aeg rihma otsas olema lihtsalt seetõttu, et seadus seda nõuab. Tuletan teile meelde, et seadusega on kehtestatud ka piirkiirused liikluses. Kui paljud nendest kinni peavad? Kumb siis nüüd on ohtlikum, kas kiiruse ületamine või hästi kasvatatud koera lahtiselt jalutamine pargis?
Mind häirib näiteks ka see, et inimesed tassivad prahti metsa alla ja rahuldavad seal oma loomulikke vajadusi. Millegipärast inimesed oma järelt ei korista ekskremente (või prahti) ja koeraomanikud teavad kui tüütu on oma koera inimese s….t puhastada. Ei pea selleks koer lahtigi olema- nad on väga kärmed ja maiad selle koha pealt. Ma ei tea, et keegi kirjutaks vihaseid artikleid teemal, kuidas inimestel tuleks metsas käik ära keelata. Samamoodi häirivad mind lapsevanemad, kes oma lastel lasevad luba küsimata koerte juurde tulla või nende peale karjuda, neid narrida jne.
Me ei saa ju kõiki asju ära keelata, mis meile ei meeldi. Kuhu me niimoodi jõuame?
Kõik ei peagi olema koerainimesed ja kõikidele ei pea meeldima koerad, aga tolerantsust oleks meie ühiskonda küll hädasti rohkem vaja. Seesama koeraomanik kelle peale sa vihaseid pilke terviserajal heidad, võib olla reservpäästerühma liige, kes vabast ajast ja oma pere kõrvalt oma koeraga sinu vanaema metsast otsima läheb, kui ta marju korjates ära eksinud on. Oled sa kunagi selle peale mõelnud?
OLYMPUS DIGITAL CAMERA