Lein ja sellega toimetulek

Veidi üle aasta on möödas päevast, mil olin sunnitud vastu võtma oma elu kõige raskema otsuse.  Siiani on valus sellele mõelda, kuid otsustasin oma kogemust siiski jagada lootuses, et see võib kellelegi abi/lohutust pakkuda.

Koeraomanikuna on alati minu suurimaks hirmuks olnud oma lemmiku kaotamine. Iga kord kui ma lugesin internetist mõne tuttava koera surma kohta, tõmbus mu süda valust kokku ja ma ei suutnud isegi ette kujutada seda valu, mida ma ise koera kaotuse puhul tunneksin. Paljas mõte juba sellest viis mu täiesti endast välja. Teadsin, et ühel päeval pean ka mina paratamatult koerte surmaga silmitsi seisma, kuid alles kusagil kauges tulevikus… ning see pakkus lohutust.

Kahjuks läksid aga asjad teisiti…Tarri oli kõigest 7-aastane, kui tal diagnoositi eesnäärme vähk. Belgia lambakoera jaoks ei ole 7 aastat kõrge vanus ning Tarri oli väga elujõuline ja energiline loom.  Võib-olla seetõttu osutus ka haiguse diagnoosimine tema puhul keeruliseks- ta lihtsalt ei näidanud valu välja enne kui haigus juba väga kaugele arenenud oli.

Kuigi mu maailm oli kokku varisenud ning hing haige, üritasin anda endast parima, et Tarril hea oleks olla.  Andsin talle lisaks valuvaigistitele vähirakke pärssivaid looduslikke preparaate ning hoidsin parimal võimalikul dieedil. Esialgu tunduski Tarri seisund stabiilne olevat (oli ju arstki öelnud, et vastava diagnoosiga koerad võivad veel tükk aega elada), kuid mida aeg edasi, seda selgemaks mulle sai, et teda enam kauaks ei jätku. Kui esialgu muutus Tarri seisund hullemaks nädalatega, siis varsti juba päevadega. Galopp muutus traaviks, jalutuskäigud aina lühemaks ning söögiisu aina kehvemaks. Ma ei tahtnud seda uskuda- ainult 2 kuud oli möödas diagnoosist ning minu vembumehest oli saanud väsinud ning jõuetu koer. See lihtsalt polnud aus! Liiga kiiresti voolas elujõud temast välja ning ei jätnud mulle aega harjumiseks mõttega elust ilma temata. Ma ei tahtnud seda otsust teha, ma ei olnud selleks valmis, mitte veel… mitte kunagi tegelikult 🙁

Keegi ei peaks otsustama talle kalli olendi elu ja surma üle. Kuidas võis olla saatus nii julm mu vastu? Miks mina?

Ma ei suutnud enam ammu normaalselt magada ning ühel järjekordsel ööl kui ma Tarri rahutut ähkimist kuulasin, siis teadsin, et enam nii see jätkuda ei saa. Kindlasti oleks Tarri veel mõne nädala välja venitanud kui et mitte isegi kuu, kuid mille või kelle jaoks? Milline oli tema elukvaliteet? Ta armastas joosta ja hullata, palliga mängida ning agilityt- kõike seda, mida ta enam teha ei saanud. Mis oleks olnud tema elus hoidmise mõte? Kelle jaoks ma seda tegin?

….

Ma olin tema juures kuni lõpuni, kuigi arst ei soovitanud. Ta oli minu sõber ja ma tundsin, et see on minu viimane kohus tema ees. Selleks hetkeks olin ma täiesti tühi ja katki. Minu hing oli haige ning lõpuks jäi ka keha haigeks. Stressi tõttu oli immuunsus nii nõrk, et põdesin kuu aega järjest teiste jaoks kerget viirust. Mul läks kuus kuud ning tohutult tööd iseendaga selleks, et üldse hakata leppima kuidagimoodi oma sõbra surmaga. See oli minu elu kõige raskem aasta… mul on siiani valus temale mõelda, kuid ma ei upu enam sellesse valusse ning ühel päeval suudan ma võib-olla meenutada Tarrit ainult sooja tundega.

Minu kallis sõber, partner, pereliige, üks väga eriline koer ja minu suurim õpetaja
Melin Lee Daw Thin Tarass “Tarri
08.01.2006-15.12.2013

Tarri

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


On koeri, kes puudutvad sinu hinge ja on koeri, kes poevad otse sinu südamesse, sinu naha alla ning saavad osaks sinust muutes tervet sinu olemust: su mõtteid, tundeid ja käitumist.
Nad tulevad selleks, et sind õpetada. Sellised koerad on hindamatu väärtusega ja sa pead olema tänulik, kui sul on olnud au jagada oma elu kasvõi ühega neist.

E.M.

NÕUANDEID:

  • Selleks, et haigust võimalikult varakult diagnoosida pane tähele väiksemaidki muutuseid koera käitumises. Paranoiline ei tasu olla, kuid kõrvalekalded tavalisest käitumisest viitavad siiski tihtipeale haigusele.
  • Hoia haige koera rutiin võimalikult sarnane varasemale, et koerale stressi mitte juurde tekitada.
  • Ela hetkes, ole temaga. Koerad ei mõtle minevikule ega tulevikule, ürita ka Sina seda võimalikult vähe teha.
  • Tehke koos seda, mida alati olete armastanud koos teha.
  • Tegele oma emotsioonidega, et koera mitte koormata negatiivsete tunnetega.
  • Ära hoia koera elus ainult enda säästmiseks! See ei ole aus Sinu parima sõbra suhtes. Koerad elavad hetkes ja kui see hetk ei ole enam elamist väärt, siis ei ole sellel mõtet. Ma ei tea inimesi, kes oleks oma koera pannud liiga vara magama, küll aga tean ma mitut, kes on seda teinud liiga hilja ning hiljem kahetsenud. Koerad oskavad oma valu hästi varjata. Kui Sa ei oska/suuda ise ostsust vastu võtta, siis palu abi loomaarstilt, keda usaldad.
  • Muuda oma sõbra viimane päev eriliseks. Tee asju, mida ta armastab teha.
  •  Kui vähegi võimalik, kutsu vet arst koju koera eutaneerima, kus ta tunneb end turvaliselt ja armastatuna.

Leinaga toime tulekuks:

Lein võib väljenduda inimeseti väga erinevalt. Mõned läbivad konkreetsed leina faasid nagu eitamine, viha, süü, masendus ning lõpuks leppimine ja lahendus. Teised jällegi võivad tajuda seda tsüklitena, mis tulevad lainetena või väljenduvad mitmete tõusude ja mõõnadena. Alguses on mõõnad pikemad ja raskemad ning mida aeg edasi, seda lühemaks ning kergemaks need muutuvad. Samas isegi aastaid peale lemmiku kaotust võib teatud mälestus, heli või pilt kutsuda esile tugeva leinatunde.

  • Luba endale tundeid- ära lase teistel öelda, mida sa peaksid või võiksid tunda. Ükski tunne ei ole vale ja mitte kellelgi pole õigust teiste tunnetele hinnanguid anda.
  • Anna endale aega leinamiseks.
  • Sa ei pea olema koguaeg tugev! Me kõik oleme inimesed ning haavatavad.
  • Luba teistel endale toeks olla.
  • Otsi tuge teistelt inimestelt, kes on sarnase asja läbi elanud.
  • Otsi vajadusel abi (psühholoogilt). Lein on lein ja valu on valu- pole vahet, keda sa leinad
  • Lase lahti – meil kõigil on õigus ühel päeval surra…